Mesopotaamia .........................3000 – 1700 eKr
India ..........................................1500 – 400 eKr
Hiina ..........................................1400 – 400 eKr
Vana-Kreeka ja Rooma.............8. saj eKr – 4. saj pKr
Vanaaja algust võib piiritleda umbes 10. sajandiga eKr.
Siis rajas arvatavasti kuningas Taavet juudi templimuusika. Kuningas Taavet oli ise ka meisterlik kinnorimängija. Noodinäidete najal saab muusika ajalugu jälgida alates 5.-4. sajandist eKr, kui oli vanaaegse muusika kõrgaeg. Varasemast ajast on säilinud vaid üksikuid näited, mis ei anna võimalust üldistusi teha. Siiski on teada, et muusikakultuur oli kõrgelt arenenud juba muistses Egiptuses, Babüloonias, Assüürias, Hiinas, Indias, Süürias, Palestiinas jm. On andmeid 3000 a. tagasi Assüürias toimunud avalikest kontsertidest.
Muusikale omistati tihti võlujõudu ja jumalikku algupära - jumalate hääli võrreldi pillihäältega, pille, eriti neid, millel arvati jumalaid mängivat, peeti pühadeks. Muusikuid arvati jumalaga ühenduses olevaiks, mistõttu neid ümbritseti suure austusega. Näiteks kuulutasid Egiptuse vaaraod end muusikute sugulasteks, Assüürias oli kombeks jätta alistatud rahvastest ellu vaid muusikud, kes võeti teenistusse võitja õukonda.
Antiikajal kuulus muusika kokku luule ja tantsuga. Muusik oli üheaegselt nii laulja, pillimees, helilooja, luuletaja kui ka tantsija. Kunstiliigid polnud veel üksteisest eraldunud.
Antiikaja muusika oli tavaliselt ühehäälne.
Iga rahva muusikakultuur oli omapärane. Egiptuses armastati suursugust, rõhutatult väärika rütmiga laulu, mida saatsid flöödid, harfid, lüürad ja lautod.
Süürias eelistati lärmakat muusikat, millele andsid erilise varjundi teravakõlalised kahe toruga šalmeid, löökpillid ja muud instrumendid.
Babüloonia pöörati tähelepanu muusikateooriale। Avastati intervallide seaduspärad ja koostati esimesed viiel helil põhinevad heliread (pentatoonika). Musitseerimisel koondati pille suurteks templiorkestriteks.
