Keskaeg" (ladina keeles medium aevum, sõna-sõnalt "vaheaeg") tuli kasutusele renessanssi-aegsete autorite poolt, kes nägid oma ajas antiikkultuuri taassündi ning hakkasid "vahepealset" aega halvustama.
Mõiste „keskaeg” võttis 1469 kasutusele Giovanni Andrea – paavst Paulus II (1464–1471) raamatukoguhoidja.
Euroopa keskaja kestuseks loetakse tavaliselt aastaid 476 (Lääne-Rooma riigi langus) kuni 1500 (renessanssi, humanismi ja tsentraalvõimuga riigikorra laiema leviku algus). Sagedasti dateeritakse keskaja lõpp aastaga 1492, mil Kolumbus jõudis Ameerikasse.
Kagu-Euroopas võib keskajaks pidada ilmselt perioodi 395 (Ida-Rooma riigi teke) – 1453 (Ida-Rooma riigi hukk), islamimaailmas aga 622 (Muhamedi poliitilise tegevuse ja islami leviku algus) – 1689 (Türgi ülemvõimu murdumine).
Keskaja lõpuks peetakse ka usupuhastuse ehk reformatsiooni algust Saksamaal 1517. aastal, mil lõppes Lääne-Euroopa senine usuline ühtsus katoliku kiriku ja Rooma paavsti võimu ning eestkoste all.
Keskaja periodiseerimine -
Varakeskaeg (5.–11. sajand)
• feodaalse korra kujunemine ja võidukäik
• valitseb naturaalmajandus
• perioodi lõpul algab linnade kujunemine
• feodaalne killustatus
Kõrgkeskaeg (11. sajand – 14. sajandi lõpp)
• valitseb feodaalne korraldus
• kujuneb lõplikult välja seisuslik korraldus
• areneb rahamajandus, mille baasiks on linnad
• tsunftikäsitöö õitseaeg
• kaubanduse areng
• algab tsentraliseeritud riikide teke
Hiliskeskaeg (15. sajand – 16. sajandi algus)
• keskajale omased tunnused asenduvad uusajale omaste tunnustega
• kapitalistliku majanduse tekkimine
Lisa - Keskaeg
