Ilmalik muusika esines keskajal peamiselt rahvalauluna ning jäi palju pikemaks ajaks suuliseks kui kirikumuusika. Esimeste ilmalike laulude kirjapanijateks olid vagandid (rändavad üliõpilased või teenistuseta vaimulikud). Nende luule oli ladinakeelne ja üsna siivutu sisuga (joogilaulud, mis parodeerisid kirikuhümne). Suurim selliste laulude kogu on "Carmina Burana" 13. sajandist. Sarnaselt vanaaja muusikutega olid rändmoosekandid samaaegselt nii lauljad ja pillimehed kui ka akrobaadid, näitlejad ja tantsijad. 12. - 13. sajandil olid väga levinud rüütel-laulikud (trubaduurid Lõuna-Prantsusmaal, truväärid Põhja-Prantsusmaal, minnesingerid Saksamaal), kes esinesid õukondades ning laulsid rahvakeelseid kangelaslaule armastusest, seiklustest ning sõjaretkedest. Rüütlilaulud levisid suuliselt tänu alamast seisusest rändmuusikutele (žonglöörid Prantsusmaal, špiilmannid Saksamaal, skomorohhid Venemaal). Rüütlilaule esitati alati ühehäälselt koos pillisaatega.
